Graafiline notatsioon

Graafiline notatsioon on muusika noodikiri, milles muusika ülesmärkimiseks kasutatakse mittetraditsioonilisi sümboleid. Graafilist notatsiooni hakati kasutama 20. sajandi alguses, kui eksperimentaalset muusikat loovad heliloojaid leidsid, et tavapärane lääne muusikas kasutatav muusika üleskirjutamise viis ei ole piisav uute muusikaliste ideede väljendamiseks. Graafilises vormis esitab muusikat ka 1950. aastatel leiutatud mehaaniline transkribeerimisvahend melograaf.

Graafilisel notatsioonil on mitu vormi:

• graafiline partituur, milles muusikat väljendatakse sümbolite ja illustratsioonide abil:

  

  Hans-Christoph Steineri partituur teosele "Solitude", loodud kasutades Pure Data programmeerimiskeele andmestruktuure

Horisontaaltelg on ajatelg, partituuri lugeda vasakult paremale;

• suhtelist helikõrgust näitav noodijoonestik, kus tegelik helikõrgus selgub esituse jooksul;

• klaviatuur-notatsioon, mille algidee pärineb mehaanilistes klaverites kasutatud nn noodirullidest. Taoline notatsioon on populaarne arvutite abil MIDI-muusika loomisel.

Graafilised sümbolid

Tavapärasem graafilise notatsiooni eesmärk on sümbolite abil väljendada interpreedile informatsiooni selle kohta, kuidas muusikateost peaks esitama. Taolised sümbolid tulid esimestena esile avangardiheliloojate nagu Karlheinz Stockhausen ja Krzysztof Penderecki teostes, samuti eksperimentaalse muusika heliloojate nagu John Cage ja Earle Brown teostes 1950. ja 1960. aastatel. Kui need sümbolid on mõeldud konkreetse helitulemuse saavutamiseks, siis tõeline graafiline notatsioon on sageli tahtlikult mitmetähenduslik, võimaldades erinevaid interpretatsioone ühest ja samast partituurist. Järgmised sümbolid on nüüdismuusika partituurides tavalised:

	Suhtelist pikkust tähistav joon
	Tähistab suhtelist nootidevahelist ruumi
	kiirendamine
	aeglustamine
	kõrgeim võimalik helikõrgus / minimaalne helikõrgus
	glissando
	pikk fermaat

Vaata ka

• kuulamispartituur